INTERVJUU ELLEN NIIDUGA
Olete lõpetanud Tartu ülikooli eesti filoloogina. Miks valisite eesti keele ja kirjanduse eriala?
Astusin ülikooli aastal 1947 õieti kogemata kombel. Olin hea joonistaja ja minu plaan oli minna Tallinna Polütehnilisse Instituuti arhitektuuri õppima. Siis ütles minu hea õpetaja proua Meresmaa, kes oli tahe ja tore keeleinimene ja läbinisti arukas õpetaja: "Mis sina, tütarlaps, otsid sinna tehnikaülikooli? Kas sa arvad, et nüüd, sõjajärgsel ajal, on naisel kerge arhitektina läbi lüüa? Jõuad sina naaksuda nende lohakate töömeeste kallal, kes sinu produktsiooni hakkavad teoks tegema. Mina soovitan küll, et sina mine õppima eesti keelt ja kirjandust." Proua Meresmaa leidis oma mõttele veel teisigi toetajaid. Mina hakkasin esialgu vastu, et mul ei ole Tartus kusagil elada ja vanematel pole võimalik mulle korterit muretseda. Kuidagi sätitati nii, et mulle leiti isegi eluase. Nii et ma andsin järele ja läksingi arhitektuuri asemel õppima eesti keelt ja kirjandust. Ning ega ma ole seda hiljem kahetsenud. Ehkki nendel aastatel polnud ka kirjanduse alal kergem kui arhitektuuri alal ei naistel ega meestel. Et lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, siis ühelgi alal sisseastumiseksamite tegemist ei nõutud: muudkui mine ja õpi!
Missugune oli tollane Tartu ülikool? Kuidas hindate toonast vaimsust?
1947, kui mina sisse astusin, oli seal veel vana Tartu ülikooli jälgi ja jooni küllalt olemas. Hullemad ajad tulid 1949—1950. Siis läks poliitiline ja ideoloogiline surve väga suureks ja vana Stalin ikka päris hulluks oma asjadega: siis hakati raamatuid pooleks raiuma ja spets fondidesse sulgema. Aga 1947 oli veel suhteliselt rahulik. Vanu traditsioone järgiti tühisteski asjades. Näiteks õppejõu tervitamiseks sahistati auditooriumis jalgu. Hiljem keelati see ära kui "kodanlik igand". Ülikoolil oli küllalt kena raamatuvaramu. Ka kõiki erifondidesse topitud raamatuid oli veel võimalik hea tahtmise juures kätte saada. Ikka võis leida mõne ettekäände, et teed näiteks kursusetööd, ja võtta dekanaadist tõend, et vajad teatud raamatuid. Kirjandusmuuseumi ja ülikooli raamatukogu töötajad olid vana intelligentsi esindajad, nad said aru, kui noor üliõpilane eimillestki huvitatud — nina eest raamatut ära ei tõmmatud — nagu Tallinna parteilistes arhiivides, kus ametnik hoidis säiliku nurgast kinni, kuni sa seal midagi kirja panid, ja pärast tuli ette näidata, kus sa seda tarvitanud oled. Tartus võis esialgu märksa vabamalt lugeda.
Ideoloogilised kimbutamised läksid siiski aina enam moodi. Arukad õppejõud aitasid pahandusi kuidagi tasandada Mind näiteks taheti ülikoolist välja visata. Alguses sellepärast, et luuletasin valesti, ja siis sellepärast, et ma enam ei luuletanud. Meie õppeprorektor Karl Taev tulija ütles mulle nelja silma all et katsugu ma nüüd suud paigal hoida ja loengutelt mitte puududa, siis neil ei ole ettekäänet mind välja visata.
1949. aasta märtsikuust läks aga olukord üsna ebameeldivaks. Olin vist neljanda kursuse lõpul, kui mind kutsuti välja komsomolikomiteesse. Pandi laua otsa istuma ja öeldi, et kas annate avalduse komsomoli astumiseks või teid visatakse ülikoolist välja. Siis astuski suur hulk inimesi meie kursusel komsomoli. Neli aastat oli õpitud ja vanemate vaeva ja vara selle peale kulutatud — tuli lihtsalt ära kannatada. Lisaks olime me juba nii vanad, et varsti lõppes komnooreiga niikuinii ära.
Muidugi oli ülikoolis veel õppejõude, kes ka nendel kõige hullematel aegadel akadeemilist vaimsust ülal hoidsid. Professor Paul Ariste oli minu ülikooli alguse ajal väga oluline isik. Ta oli just vangist pääsenud, noor ja uljas, käis ringi, kalifeepüksid jalas, tuulepluus seljas, lokkis juus tuules lehvimas ja tõmbas nagu magnet noori enda ümber. Ariste oli küllalt vabameelne ja vaimuerk inimene. Temaga käisime me keelekogumisretkel Valdai karjalaste juures. See võis olla aastal 1950 ning oli ainulaadselt huvitav kogemus. Seal olid pooltühjad ja lagunenud karjala külad, aga leidus mitmeid häid keelejuhte. Tollal polnud veel kaasaskantavaid magnetofone, kõik tuli endal üles kirjutada. Hiljem toodi neid keelejuhte ka Tartusse. Tjotja Manja käis igatahes kateedris, rääkis magnetofonilindile ja oli pärast oma külas jumalaema asendis. See keelekogumisretk oli väga õpetlik mitte ainult karjala keele, vaid ka inimeste ja elu tundmaõppimise suhtes. Karjala külad olid meestest tühjaks tehtud, ainult naised-lapsed olid alles. Kulakuks tegemise ajast puruks pekstud põllutöömasinad vedelesid põllu ääres ja rahvas oli kuidagi jõuetu ja lõtv.
Hulk õppejõude oli ülikoolist kõrvaldatud. Näiteks Richard Kleis läks raamatukaupluse juhatajaks, kui ta ülikoolist minema aeti. Ta oli vapper mees; sinine kittel seljas, seisis ta Barclay platsi raamatupoes ja tutvustas kirjandust. August Annist oli vangilaagrist naasnud. Keegi küsis, et kas ta ei taha kateedrisse tagasi minna. Ta tõlkis just "lliast" ja "Odüsseiat" ja ütles, et mis häda on tal vanade kolleegide juurde minna, kui ta võib olla Homerose seltskonnas. Vaevalt et teda sinna tagasi oleks võetudki. Tegelikult oli see jõhker aeg. Mõned üliõpilased kaebasid õppejõudude peale ja närutamist oli palju. Aga samas kunagi kirja pandud ja välja mõeldud vaimuvara säilis huvitaval moel ka läbi nende aegade nii kirjasõnas kui inimestes. Selles mõttes oli ülendav istuda Werneris ja kuulata Mart Lepiku hoogsaid arutlusi ning meenutusi oma noorusaegadest ja isikutest, kellega ta kokku oli puutunud. Või kuulda näiteks seda, kuidas Betti Alver oma keldrikorteris Kreutzwaldi saksakeelseid kirju eesti keelde tõlkis.
Kust on pärit teie kirjanduslik anne?
Kui seda üldse nimetamisväärselt on, siis tuleks küll öelda vanarahva sõnaga: pulmalistelt. Ei tea ma oma peres ega soos ühtki kirjatsura ega kunstmaalrit. Kõik on asjalikud maa- või töömehed ja -naised. Minu isa oli Tallinnas sündinud. Tema isa oli tulnud noore mehena Tallinnasse tööle Juuru kandist. Ema oli pärit Keila külje alt Kumnast. Ema koduga oli mul tihedam side terve lapsepõlve ja nooreea. See oli hernhuutlik kant, kus igas talus oli orel ja üle kahe laupäeva peeti palvetundi. Kuna vennastekoguduse põhimõte oli, et iga inimene võis jutlustajana sõna võtta ja oma mõtteid avaldada, siis oli eneseväljendus omamoodi hinnatud asi. Mul oli ema poolt seitse tädi, kellest üks pidas oma talus pühapäevakooli. Ümbruskonna, sugulaste ja tuttavate lapsed käisid seal koos. Minagi võtsin suvel nendest tundidest osa. See mu tädi Alide oli arenenud maailmavaate ja kujundliku väljendusoskusega naine. Tal oli soont kooliasja ajada. Hiljem, kui uurisin paikkonna lugu ajalooarhiivis, leidsin oma tädi pühapäevakooli nimekirjad ja kooli katsumas käinud kirikhärra hinnangud. Tädi oli rabatud, et keegi niisuguseid asju alles hoiab, aga ju tema koolil mingi tähendus ses paikkonnas oli. Nii et kõlavalt võiks öelda, et ka mulle sisendas vennastekoguduse liikumine omamoodi esinemisjulgust. Seda, et oskasid laulda või salmi öelda, peeti oluliseks. Mina olen neljaaastaselt esinenud Kaarli kirikus soololauluga. Õudselt kõrge laul oli ja ma mõtlesin, et miks nad annavad väiksele lapsele nii kõrget laulu laulda, aga vastu ka ei julenud hakata. Laulsin ära. Kui nüüd väga pingutada, siis mu isa isal — ta oli kiviraidur, pärit Juuru kandist Kedvalt ja tulnud noorena Tallinnasse tööle —, temal oli küll loomuomast jutustamisoskust. Sõjaaegadel, kui meie pere elas vahepeal Tapal ja mind saadeti Tallinnasse keskkooli, elasin ma oma tädi ja vanaisa juures. Vanaema oli just surnud ja vanaisa oli pime — kiviraiduri tööd tehes oli paekivitolm tema silmanärvi kahjustanud. Vanaisa magas oma laias voodis ja mind pandi vanaisale voodinaabriks, sest lisaaseme jaoks polnud korteris ruumi. Vanaisa oli kõrges eas, aga vaim oli tal erk. Ta jutustas mulle igal õhtul igasuguseid lugusid. Ta oli võrratu sõnastusoskusega inimene. Temal oli oma sõnaväärtuse tunnetus, oma ütlemislaad.
Mida tähendas Teile poeediks saamine 1940,—1950-ndatel aastatel?
Mis poeediks ma siis üldse sain?! See oli omamoodi sundseisukord, mida täie-aruline inimene oleks pidanud üldse eirama. Mina sattusin luuletama kooliplikana. Peale sõda seati koolides sisse seinalehed. Kuna olin koolikirjandite kirjutamises söaka sulega olnud, pani õpetaja mind lehetoimetajaks. Aga kust võtta kaastööd? Palju lihtsam oli ise kirjutada kui kellegi käest välja pressida. Kolme-neljakesi koos siis tegime Tallinna 4. keskkoolis neid seinalehti. Koos kadunud sõbranna Oivi Looritsaga mõtlesime välja raamatukujulise seinalehe. Mina kirjutasin mõned luuletused — neid pidi ka olema! Seinaleht läks seinalehtede näitusele. Mingid tähtsad onukesed vaadanud, et ennäe, üks tütarlaps on päris viisakaid luuletusi kirjutanud. Võeti ja pandi need luuletused Noorte Häälde ja öeldi, et luuleta veel. Olin ühelt poolt meelitatud, teiselt poolt ehmatatud. See oli enam-vähem keisri käsk. Proovisin midagi, aga tuli nii lääge ja magus välja, et pärast oli piinlik mõeldagi. Siis pandi ka Loomingusse paar luuletust. See tähendas juba tõsisemat kohustust midagi veel teha. Püüdsin siis, kuidas oskasin, aga varsti selgus, et mu värsid polnud ikkagi nii püüdlikud, nagu nõutav oli. Olin päris hädas ja jätsin luuletuste kirjutamise järele. Siis tekkis uus kisa: miks tütarlaps enam ei luuleta? Olin siiski nii vapper, et läksin dekaan Villem Reimanni juurde — siis olin ma juba üliõpilane — ja ütlesin, et teil on Tartu ülikoolis 5000 üliõpilast ja kui paljud neist luuletavad. Küsisin sedagi, et kus on öeldud, et üliõpilane peab luuletama. Imestan, et mind niisuguse haukumise eest tõesti ülikoolist välja ei visatud! Imekombel jäin siiski pidama.
Kuulusite nii Tartu kui ka Tallinna Noorte Autorite Koondisse. Mida mäletate neist aegadest?
Tartus tegutses minu õpingute ajal Tartu Kirjanike Maja, mida tol ajal kutsuti Hiire majaks, sest Erni Hiir oli selle juhataja. Siis NAK-i veel õieti nagu polnudki. Tartu Kirjanike Majast on mul aga nukrad mälestused. Mina sain seal peamiselt nahutada, et ma ei luuleta ideoloogiliselt õigesti. Seal oli muidugi ka keni kõnekoosolekuid ja muid üritusi. Koos käidi vast üle nädala. Siis olid koosolekud ju moes. NAK-i ajad tulid mu ellu õieti siis, kui aspirantuur oli juba läbi ja mind määrati Kirjanike Liidu luulekonsultandiks Tallinna. Minu ülesandeks oli noori autoreid organiseerida ja korraldada noorte autorite seminare. Oskar Kruus oli NAK-i esimees ja temaga tegime me koostööd aastast 1956. Sel ajal oli NAK-il tõesti mingi tähendus. Kirjastuse jutule polnud noorel autoril kerge pääseda, NAK oli omamoodi hüppelaud. Püüdsime välja anda almanahhe ja sinna õnnestus vahel midagi omapärasematki sisse panna. See oli teatud vabanemisaeg. 1956. aastal levitati töökohtades Stalini tegevust hukka mõistvat salajast kirja, anti hinnang terrorile ning lõpetati see terror vähemalt suusõnal ära. Peale selle tekkis tõesti nagu mingi vabanemise tunne ja paljud nimekad kirjanikud, kes olid Kirjanike Liidust välja visatud ja muidu avaldamiskeelu all, nagu näiteks August Sang, Kersti Merilaas ja Betti Alver, võeti uuesti Kirjanike Liidu liikmeks. Beti Alver avaldust ei andnud. Tema ütles, ei pole Kirjanike Liidust kunagi välja astunud ega palu ka tagasivõtmist.
Sel ajal hakkasin ka ise tõsisemal: mõtlema luuletuste kirjutamisele. Õpingute ajal tegelesin lastekirjandusega, kuna see oli meeldiv nišš, kus ideoloogiline järelevalve polnud nii karm kui mujal. Ma tegin näiteks diplomitöö, millel oli väge kõlav pealkiri: "Eesti nõukogude lastekirjandus kommunistliku kasvatuse teenistuses". Selle sees käsitlesin aga väikelastevärsi teooriat ja lastele määratud lugude võttestikku. See tähendab kõike seda, mis muudab lastekirjanduse lastele vastuvõetavaks ja võimaldab lapsel sellest kergemini osa saada. Nii et pealkiri oli nagu varikatus, mille all sai ajada õiget asja. Aspirantuuri ajal tegelesin ma lastekirjanduse ajalooga. Alguses hõlmas mu teema kogu eesti lastekirjanduse algusest kuni 1917. aastani. Kui ma siis mitu aastat olin püüdnud n-ö üle ookeani ujuda — see oli nii uurimata asi ja nõudis tohutut tööd —, siis äkki leiti, et see ei ole ideoloogiliselt õige teema ja et parem oleks võtta uus: eesti nõukogude lastekirjandus. Nii läkski minu dissertatsioon hingusele, aga materjali kogudes, analüüsides ja erialaeksameid tehes sain siiski palju targemaks. Sellest vanast rasvast olen lastekirjanikuna elanud vaat et siiamaani.
Olete töötanud ka Eesti Televisiooni Mis tööd te seal tegite?
Mind pukseeriti Kirjanike Liidu konsultandiametist minema. Ikka jälle ideoloogilistel põhjustel. Olin harrastanud vabavärssi ja muidu "vastikult" käitunud. Mulle anti mõista, et kui ma ise ära ei lähe, siis mind vallandatakse. Eks ma andsin siis ruttu lahkumisavalduse, et mitte oma tööraamatut ära rikkuda. Olin natuke mures, et kuidas me toime tuleme. Konsultandil oli kuupalk. Mu mees Jaan Kross oli niikuinii vabakutseline. Mõtlesin, et pean ikka ühe väikese töökoha vaatama. Siis tuligi võimalus saada televisioonis välistoimetaja koht. Minu kohusteseks ei olnud midagi toimetada, vaid kirjutada kuus kaks stsenaariumi lastesaadete jaoks. Tegin siis saateid maalaste mängudest, õlekõrtest saanikeste ja pirn-loomade tegemisest, aga ka kooliajaloost ja laste elust. Arne Oit kirjutas minu sõnadele tollal hulga viise. Muusikalisi kompositsioone kasutati palju. Midagi olen ma neist laulutekstidest "ära timminud" ja luulekogudesse pannud. Kahju ainult, et Arne Oidi viise pole välja antud. Tema suri noore mehena. Peale tema surma püüdsin ma tema perega korra kontakti võtta, aga kogu see asi jäi kuidagi sinnapaika. Häbi küll, aga ma pole suutnud ka hiljem enam midagi ette võtta. Sellest on kahju, sest Oit oli suurepärane helilooja ja tabas lapse olemist väga hästi.
Teid tuntakse ka kui head tõlkijat. Kust sai alguse huvi ungari ja soome keele vastu? Sel ajal kui mina ülikoolis õppisin, jagunes eesti filoloogia neljaks eriharuks: eesti keel, kirjandus, soome-ugri keeled ja folkloor. Mina valisin kirjanduse, aga ma käisin kuulamas ka soome-ugri keelte loenguid. Dotsent Paula Palmeos alustas just siis Tartus ungari keele õpetamist. Ta oli enne sõda olnud stipendiaat Ungaris ja valdas ungari keelt. Just minu õpingute ajal moodustas ta esimesed ungari keele rühmad. Siis ei olnud niisama lihtne ungari raamatuid kätte saada. Petöfi luuletusi oli õige mitmes eksemplaris seminari- ja filoloogiateaduskonna raamatukogus. Petöfi luuletuste najal hakatigi meile ungari keelt õpetama. Olin enne leivarahaks tõlkinud mingeid vene või ukraina lastevärsse. Nüüd hakkasin Petöfi najal ungari luule tõlkimist proovima. Kui neid juba kogunes, anti Eesti Raamatus üks väike vihik välja, hiljem veel kaks või kolm raamatut. Mis ungari keelesse puutub, siis kui kord tabad ära eesti ja ungari keele vahekorra ja nende kahe keele värsisüsteemide sarnasused ja erinevused, läheb asi liikuma. Alguses oli kuidagi ehmatav. Nende riimikäsitlus on hoopis teistsugune kui meil. Nende riimid pole meie arust üldse riimid, aga nende meelest on nad puhtad ja ilusad. Silbi kvantiteet on neil värsikäsitluses palju olulisem. Kui selle selgeks saad, tuleb seada endale eestipärased mängureeglid ja siis on võimalik ka midagi loetavat valmis saada. Tol ajal harrastasid paljud luuletajad tõlkimist. Kui said kirjastusest tõlkelepingu, oli see üks kindel leib. Ainult oma luuletustega ei saanud iial kindel olla, mis sealt tuleb ja kas seda homme keegi trükib või mis ajad siis jälle on. Praegused põlvkonnad ei teagi, mis on trükikeeld, ja ebamäärane oli see mõiste ka siis. Partei keskkomiteest öeldi, et seda inimest ei tohi trükkida, ja kuna ajakirjandus allus parteile, siis ei trükitudki. Või siis näiteks ei lubatud kellelgi teatud autori luulekogu kohta positiivselt sõna võtta. Kuivõrd on luulet üldse võimalik tõlkida?
Iga luuletuse puhul see muidugi võimalik pole, aga kui umbes ära hinnata need osategurid, mis moodustavad luuletuse, leida nende omavahelise jagunemise tasakaal ning leida ka see, kui oluline ülesanne on mõnel mõttel või kujundil, ja püüda seda omas keeles samas vahekorras edasi anda, siis peaks see võimalik olema. Mõnedes keeltes ei tõlgita riimi. Mitmed soome tõlkijad näiteks leiavad, et riimiga on üsna võimatu tõlkida, aga neil on vabavärss nii kaua moes olnud, et nad on riimi moodustamise oskuse n-ö käpast välja lasknud. Meil on riimiga tõlkimine säilinud just halbade aegade tõttu, kui paljud head luuletajad tegelesid tõlkimisega, kuna nende enda loomingut ei avaldatud. Näiteks August Sang, kes oli ju suurepärane tõlkija. Ta oli ka suurepärane luuletaja, aga tema luuletusi tookord ei trükitud. Teine lugu oli klassikute tõlkimisega. Trükikeeld, mida rakendati Sanga enda luule suhtes, tõlgete puhul ei maksnud. Selle tõttu on meil Goethe "Faust" Sanga väga heas tõlkes olemas. Oras oli küll ka enne "Fausti" tõlkinud, aga teistsuguste meetoditega, nii et seda on nüüd huvitav võrrelda. Betti Alver tõlkis Puškinit. Oleksid olnud teised ajad, oleks ta ehk mitu geniaalset luulekogu avaldanud ja "Jevgeni Oneginit" üldse mitte puudutanud. Ta ei istunud niisama, käed rüpes, ega halanud, vaid tõlkis. Olgu aeg missugune tahes, inimene, kes selles ajas elab, peab end püüdma maksimaalselt rakendada. Leili Andrel on üks ilus luuletus kahest põllumehest. Üks tegi oma heina vihmahoogude vahel ära, teisel jäigi hein tegemata — "elu ääretul heinamaal oodates paremat ilma".
Keel on kirjaniku tööriist. Kui oluline on Teile olnud töö keelega?
Äärmiselt, oluline. Ma olen keele üle palju mõelnud, sageli sõnaraamatuid lapanud. Muidugi on mul ka lapsepõlvevarud nagu igaühel, aga see puudutab rohkem igapäevakeelt. Ilukirjanduse keel on siiski midagi vääristatumat. Siin tuleb arvestada neid keelevarusid, mis iga päev keeles ja meeles ei ole. Kui ma hakkasin lastevärsse kirjutama, püstitasin ma enda jaoks põhimõtte, et ma ei tarvita lastevärsis vigaseid riime. Irdriim on näiteks Majakovski luuletuste tõlkes omal kohal, aga lastevärsis on ta kaldtee, mida mööda võib kergesti rappa minna. Kui kord järele anda, ei tunneta enam piiri. Mina seadsin endale õigupoolest kaks mängureeglit: esimene oli see, et kõik, mida öeldakse, peab olema loomulik, teine see, et riim olgu puhas. Siis jääb lugu lapsele meelde. Nii palju oli siiski kasu sellest uurimistööst "Eesti nõukogude lastekirjandus kommunistliku kasvatuse teenistuses", et ma olin lastevärsi teooriaga tuttav ja proovisin hiljem neid teadmisi loomingus rakendada. Pärast seda, kui ma need kaks lastevärssi puudutavat otsust vastu võtsin, sain ma lastevärsis otsa peale. Ka Petöfi tõlgete puhul sain aru, et ungaripärast riimi ei tohi eesti keeles lihtsalt kasutada, sest eestlane ei taju teda riimina. Välja tuleb ärkamisaegne riim, mida praegu enam millekski ei peeta.
Kas olete saanud mõjutusi ka folkloorist? Eks ikka. Eesti lastevärss on küllaltki palju rahvalauluga seotud. Karl-Eduard Söödil, kes on meie esimene tõhusam lastevärsimeister, on need rahvalaulu sugemed igal pool nähtavad ja täiesti olemas. Ka Ernst Ennol. Siis muidugi on muinasjutud laste mõtteviisi ja keeletunde kujundajad. Tänapäeval uhkes kujunduses ilmuvad muinasjuttude kokkuvõtted täidavad seda ülesannet vaid osaliselt. Olen elu jooksul palju arhiivides istunud: rahvaluule- ja ajalooarhiivis, kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Palju olen vaadanud ka perekonnaloo asju ajalooarhiivis. See on küll rohkem harrastus kui töö olnud, aga mõjutab vist siiski ka loomingulist mõttelaadi.
Kas teil endal oli õnnelik lapsepõlv ?
Oli küll. See ei seisnenud krabisevates hõbepaberis kompvekkides ega päikselistes välismaaväljasõitudes, vaid näiteks selles, et ema oli iga päev su juures ja et vahel said karbitäie ilusaid värvipliiatseid. Mingisuguses mõistmise õhkkonnas elamises. Minule on jätnud sügava mulje eesti talu enne sõda, kus kõik oli nii parajasti välja mõõdetud. Midagi ei olnud liiga ja millestki ei olnud ka liiga puudus, vaid kõike oli arukalt. Arukas kokkuhoid oli väga meeldiv. Ja napisõnaline sümpaatiaavaldamine. Keegi ei öelnud sulle igal hommikul ja õhtul "ma armastan sind" nagu ameerika filmides. Sa võisid seda umbes aimata ja vahel mõne sõbraliku müksu läbi teada saada, just nii nagu meie rahvuslikule karakterile omasem.
Öeldakse, et kogu kirjaniku elu on kunstiteos. Kas olete oma elu üle ka niisuguses seoses mõelnud?
Mõelda ju võib, aga vaevalt seal nüüd midagi teha annab. Palju sõltub kõikvõimalikest kõrvalnähtustest, psüühilistest voogudest, mis liiguvad sellel maalapil, kus me elame, või sellest perest, kus sa elad. Ka teistest inimestest, kelle keskel sa liigud. Hiljuti küsiti minult, mida ma oma elus ümber teeksin, kui see oleks võimalik. Ma ei julgeks küll midagi puudutada. Mõtlesin, et kui jätaksin selle suure sõja näiteks ära — aga mis siis oleks? Mismoodi siis asjaolud oleksid kujunenud, me ei tea. Maailm on nii seotud kompositsioon, et midagi omatahtsi muutma hakata on üsna raske ja võimatu. Ju me oleme kõik millegi suure ja üldise osa, mis funktsioneerib väljaspool meie enda suurt tahet.
Missugune kümnend on olnud Teie elus kõige meeldejäävam?
Töö mõttes olid kuuekümnendad nagu soodsamad. Mingi vabam tunne tekkis, ehkki stagnaaeg oli kohe algamas, aga tuult tiibadesse olime me saanud sellest põgusast luhtruudu lahtitegemisestki, mis vahepeal oli olnud. Ja muidugi, kui Eesti Vabariik uuesti tuli, oli küll niisugune lendutõusmise tunne. Saan alles nüüd aru, mis tähendab, et vaim on valmis, aga liha on nõder. Seda vedu ega jaksu, mis noorena oli, praegu enam ei ole. Aga kogemust on palju rohkem. Mina arvan ikka, et vana on võrratult kergem olla kui noor.
Üles kirjutanud LIVIA VIITOL
Keele ja Kirjanduse toimetus õnnitleb Ellen Niitu 70. sünnipäeva puhul!
Allikas "Keel ja kirjandus" 7/1998
