Õnn (1946) Õnn on inimese enda teha, sünnib tema mõtetest ja teost. Elab meeltes, südames ja kehas, võrsub töökast, tahtekindlast peost. | Meie õnn ei ela võõrais linnus, kaugeil saartel, külades ja teil, ei, ta elab püsivuses, innus, elab kodukoldeis, elab meis.
Õnn on inimese käterammus. Raskusteski kätkeb õnne eos. Õnn on mõistuse ja kindla sammu, töö ja rõõmu katkematu seos. |
Algusaastad
Juba
9. klassis (1945) käies avaldati tema esimene teos. Järgneval aastal
avaldati luuletus "Õnn" ja paar aastat hiljem "Ketran siidivilla". Ellen
Niidu 10. klassis kirjutatud luuletus "Õnn" kuulus viisistatuna ka
1947. aasta üldlaulupeo kavasse.
Lastelooming on adresseeritud peamiselt koolieelikutele ja nooremale koolieale. E.Niidu lasteluule käsitleb traditsioonilisi teemasid. On juttu lilledest, loomadest, laste argipäeva-askeldustest, mängudest kodus ja lasteaias, murest jonnipunnide, lohakate ja saamatute pärast. Ilmekuse annavad harukordne sõnaosavus, kujundileidlikkus, head kõlaefektid ja lapsele mõistetav vaatenurk.
Luule peateemaks on armastus selle mõiste kõige erinevamates tähendustes. Armastusteema läbib kirjaniku loomingut tervenisti, arenedes, süvenedes ja varieerudes. See hõlmab mehe ja naise vastastikust tunnet, armastust lapse, ema ja isa vastu, kodu, looduse kodumaa ja oma rahva vastu, hella suhtumist kogu maaimasse ja kõikidesse headesse inimestesse.
Ellen Niidul on lembelüürikas oluline ja kaalukas sõna. Karges, kujundi- ja vorminõtkes, hingesügavusi puudutavas värsis avanevad armastustunde ülendavad rikkused õrnast igatsustest, meeleliigutusest, kahtlusest ja jagamisrõõmust kuni meelelise kire uimani. Tema ehedas siiras armastusluules saab väljenduse ka tunde enese muutumine ajas, armastuse pidu- ja argipäev. Rõõmus ning helge kahekesi- olemise ja- jäämise hoog asendub leebe mõtlikkusega, mis oskab hinnata ka väikseid ande ja tähelepanuavaldusi, kus iga päev ja iga hetk saab väärtuseks:
Kõik on vaid viivu pikkune - vereliblede voolamine, pilkude valgus, käepigistuste soojus. Mere tummad silmad on tardumas jääks. Silmapiiril on pilved tuiskusid täis. Las ma armastan sind täna, kuni talv on veel tulemata.
| Jääkirme haprus on näiv, mu armas, lumehelveste lummus virvatulede taoline. Las ma armastan sind täna, mu armas. Ei ole muud lükkamas edasi talve. (Kõik on nii habras...)
|
